Hüvasti, Atlantis!

bohēmu, īpaši filmu pasauli ar kinovēsturē zināmām personībām, arī Rīgas ebreju, vācbaltiešu, krievu baltās emigrācijas aprindas, to dzīves veidu, skolas Berlīnē un Rīgā. Un tad visas šīs Eiropas daļas sagruvumu, sapostīšanu un pazušanu nebūtībā 1940.—1945.gados — kopā ar visu to īpato kultūru, kas impregnēja cilvēkus mūsu platuma grādos. Cenšos atdzīvināt savu toreizējo bērna un pusaudzes pasaules redzējumu, bez vēlāko gadu analītisko vēsturisko atziņu ieprojicēšanas. Cik nu tas ir iespējams. Cenšos arī rakstu rindās iemūžināt to cilvēku tēlus, kuri, briesmas un nāves draudus nicinot, mani glāba un slēpa ebreju masu slepkavību laikā vācu okupētajā Latvijā. Ceru, ka mana atmiņu grāmata varētu izraisīt lasītājos ne vien interesi par kādu atsevišķu likteni, bet arī pārdomas par vēsturisko norišu atspulgu mūsu katra dzīvē

">

Hüvasti, Atlantis!
Valentīna Freimane

Minu isikliku mälestusloo eripära seisneb selles, et see hõlmab ebatavalist mitmekesisust sotsiaalsetes, rahvuslikes, geograafilistes ja kultuurilistes valdkondades möödunud sajandi kahekümnendatel ja kolmekümnendatel aastatel kuni 1945. aastani — sõja lõpuni ja Nõukogude diktatuuri pikaajalise kinnistumise alguseni. Minu eesmärk oli isiklike lapsepõlve ja nooruse mälestuste piires kirjeldada neid erinevaid keskkondi, milles ma kasvasin: Pariisi ja Berliini finantsburžuasiat ja kunstnike boheemlust, eriti filmimaailma kinoloo tuntud isiksustega, samuti Riia juudi, baltisakslaste, vene valge emigratsiooni ringkondi, nende eluviisi, koole Berliinis ja Riias. Ja siis kõigi nende Euroopa osade kokkuvarisemist, hävitamist ja kadumist olematusse 1940—1945. aastatel — koos kogu selle erilise kultuuriga, mis immutas inimesi meie laiuskraadidel. Püüan elustada oma tollast lapse ja nooruki maailmavaadet, ilma hilisemate aastate analüütiliste ajalooliste arusaamade projitseerimiseta. Nii palju kui see on võimalik. Püüan ka kirjutada ridadesse nende inimeste kujusid, kes, ohtude ja surma ähvardusi trotsides, mind päästsid ja varjasid juutide massimõrva ajal sakslaste poolt okupeeritud Lätis. Loodan, et minu mälestusteraamat võiks tekitada lugejates mitte ainult huvi ühe eraldi saatuse vastu, vaid ka mõtteid ajalooliste sündmuste peegeldusest meie igaühe elus.